jueves, 12 de noviembre de 2015

MARILIIN VASSENIN [17.483] Poeta de Estonia


Mariliin Vassenin 

(Estonia)
La primera colección de poemas de Mariliin Vassenin, titulada “Horror vacui”, fue publicada en Tallinn, en 2013. Recibió el premio literario de la Universidad de Tallinn. La colección se compone de 40 poemas en verso libre. Tratan de la muerte, la pérdida, del luto y del vacío de la vida de hoy. Hay algunas referencias intertextuales a los poetas estonios y extranjeros y mucho juego de palabras.



En este momento trabaja con mi segunda colección de poesía que contendrá poemas elegíacos. Algunos de ellos ya fueron publicados en la revista literaria Värske Rõhk:  http://va.ee/11-luule/92-mariliin-vassenin-eleegiad. Se espera que la colección sea publicada para el fin de 2016.



Elegía 1

tus manos embarradas
debajo de la lámpara, por encima del cubo
yo vierto agua
ven he encontrado algo para contarte
Cuando viniste
de la oscuridad
un soplo de aire putrefacto
entró contigo
tengo que saber por mí misma
cuando haya que verter
mira cómo creamos nuestra soledad
 
tus
manos
abandonadas
colando el oro descuidado





Mariliin Vassenin. Eleegiad


sinu porised käed
lambi all tsinkämbri kohal
mina kallamas vett 

tule, ma räägin sulle, mille ma leidsin 

sinuga koos pääses
pimedast tuppa
pahvak pehkinud hõngu
siis kui sa tulid 

ise pean aimama
millal on kallata vaja 

vaata, kuidas me oma üksindust loome 

sinu hüljatud käed
sõelumas unarat kulda


II

Kuidas sa muutud 

tol päeval läksime
looduse lõppu kus nähtut
enam ei olnud kätest
kadus jõud seejärel jalgadest 

rusude tummseis
roostene meri ja laastatud mets 

vaata, mu sõber, sinu pilgule
peaks see olema tunda
voolab su soontes ju piisake
Acheroni sogast vett 

näed, maa hakkab paranema
rebendid ravivad end ise 

istusid mullale maha ainult ühest
ei saa ma aru
miks pidi see olema
nõnda ränk


III 

isa, laamad langevad aga elu
ei näita meile oma
tõelist palet 

sa jäid tamme all seisma
sõnasid
nüüd on juba liiga hilja
mu tütar mu vend
nüüd on juba hilja
nüüd on kõik 

isa, laotused lagunevad
aga meie 
ei saa meie ei ole 

kaugenedes, siis kui sind
enam polnud mõtlesin
isa, mis koht see küll on
nii palju nutetud sõnu 

ubi sunt


IV 

kirik põleb
vana mees Valu nõjatub vastu
uksepiita ja suitsetab
paberossi
ta ei vaata kuhugi ei kuule 
midagi
ei oota kedagi 

kirikukalmistu talvised hauad
täituvad sulaveega
ähvardamisi 
nii nagu veekalkvel 
silmad 

me tulime koju
mina ja vana mees Valu
minu uksel ei seisa kedagi
ja tema 

ta ei tea kes ta on 

kustutab kannaga paberossi tõmbab
koomale hõlmad
jalge all kiviplaadil 
seal kus ta justsama seisis
seisab nüüd tuhane sõnum 

tu muerte es un fuego
que nunca se apagará[1]


VI

nõnda pime oli
võtsin nurgast ja sikutasin
pihku jäi tükike taevanahka
selle all kosmos 

mu sõber, ma arvan,
et sa elad veel pika elu 

aga mina pean minema
üle lumise välja
kus Akeedia tütred
annavad nõeltele valu
õmmeldes taevapaika
misjärel kõik 
on uuesti must 

me teeme elust surma 

näib üks neist ütlevat
vaadates minu poole
oma tuhasel pilgul 

möödudes mõtlen võinuksime 
ju meie 

olla need kes teevad surmast elu



armas, ma tulen su juurde
mööda pikemat teed 

keset küpseimat suve võttis
ühtäkki maad
Kõikide Asjade Väsimine
juulikuu punapalgete alt
kohas palavikku
õhtuti vajus päikene
roidunult silmapiiri taha
nii nagu sina, armas
langetad vahel rinnale pea
aga ta lahkuvas valguses nägin
kogu maailma andestust
voolamas kokku su sülle 

tulin mööda pikimat teed,
armas, sinu käest seda õppima 

enne väravast väljumist
vajusid kulusse maha
andsid veel minule käe 

see on su armastus, kullake,
mis sind õpetab


XI

Kurbuse kaduvast võimust 

surnuaed sisehoovis sa
lased oma päikesest
piinatud pilgul käia
üle kiiskavvalgete hauakivide
kindlus kindlam kui surm 

ahta õue hämaruses ei aimagi
Angelokastro kuninglikkust
süngumas kaljutipul
tulge kui julgete
minu värav jääb ikka suletuks
leinalukk lõhkumata 

tuldigi
kohati vaikust ja eitust nähti
lõppu rippumas alguse kohal
kuuldi olnute koori 

kõik, mis on kurvastus,
hoia mind müüride sees 

Angelokastro
ei langenud kunagi ta
hüljati

[1] Sinu surm on tuli /​mis ei kustu eal (hisp k)





.


No hay comentarios:

Publicar un comentario en la entrada